Tõnu Jürgenson soovitab: Pedassaare metsamaja

Pedassaare metsamaja suurim väärtus seisneb selles, et see asub kogu Läänemere unikaalseima saare peal ja Kolga lahe kõige metsasemal saarel. Pedassaarel on terve rida tunnuseid, mille tõttu seda peetakse teatavas mõttes nii eriliseks. Lisaks metsasusele on tegemist ka kõrgeima saarega piirkonnas – saar on 13m merepinnast. Saarel on 8m kõrgune kruusa astang, mille vastas otse meres asuvad tohutud rändrahnudest kivimürakad. Kui kummipaadi või kajakiga nende rahnude vahel ringi seilata, siis näeb mitme meetri sügavusele mere põhja – vaatepilt on vägagi maaliline.

Loodepoolsest küljest tuleb merest välja kivikülv, mis ulatub sügavale metsa sisse. Kuna sinna kanti satub külastajaid harva, siis on nendele kividele kasvanud peale paks sammal, mis muudab kivid äärmiselt nauditavaks vaatepildiks. Siinkohal ongi saare külastajatele palve, et vaadake loodusväärtusi ikkagi silmadega mitte kätega!

Saare edela, lääne ja loodepoolne külg on üsnagi karine. Aastaid tagasi sõitis seal üks väike seltskond mootorpaadiga karile. Viimaste pingutustega jõuti veel enne, kui Neptun paadi omale oleks saanud, randuda. Merehädalistel tuli Robinsoni kombel mitu päeva saarel elada enne kui paat remonditud sai ja sellega taas sõitu võis jätkata.

Pedassaarele on omane ka see, et seal on järsult süvenev liivarand. See võimaldab randuda suure süvisega laevadel. Kunagisel nõukaajal oleks Pedassaarele peaaegu rajatud allveelaevade remondibaas, miks see tegemata jäi oskavad täna vast veel öelda kunagised tähtsad nõuka merelaevastiku admiralid – juhul kui neist veel keegi elavatekirjas on.

See, et saarele on võimalik läheneda ka suurema süvisega avamere jahtidega on saarele ka omamoodi nuhtluseks, sest ikka kipub olema inimesi kellel on raha, et sellist liikumisvahendit omale lubada, aga pole austust teiste inimeste suhtes. Aastaid tagasi, olles saare randumiskoha lähedases laagripaigas telkimas ja vaikselt puhkamas, juhtus ühel õhtul lugu mille kordumist enam kunagi ei sooviks. Nautides lõkkekoha juures vaikset õhtut ja omaette raamatut lugedes hakkas järsku eemalt rannast mändide tagant kostuma tohutut tugevat muusikalaadset heli. Muusikalaadset sellepärast, et helil oli põhi rõhuasetus rütmi tootval rütmimasinal mitte meloodiat tootval muusikainstrumendil. Aimata võis ka mingit vokaalset elementi selle rütmi vahelt, mis võõrkeelsete sõnadega püüdis kirjeldada meeldiva vastassoo esindajaga kohtumisel tekkivaid ürgseid instinkte, mis sobivusel viivad liigi esindajad paaritumiseni. Kuna mürareostus oli sedavõrd konteksti mittesobiv ja nii vali, et segas meil suisa omavahelist vestlemist, siis otsustasin minna randa ja paluda sealsel seltskonnal meiega arvestada. Vaatepilti, mis randa jõudes avanes, on raske kirjeldada. Kõigepealt hakkas mändide vahelt paistma kõrge tumedast klaasist maja, mis ikkagi osutus jahiks. Vööri oli tõstetud kaks umbes 2m kõrgust kõlarit, mis seda muusikalaadset heli tootsid. Rannas oli üleni kroomitud ja läikiv krillahi, mis meenutas esimest NSVL-is kosmosesse saadetud sputnikut – sellel ilmaimel olid all kroomitud valuvelgedega rattad, nagu mõnel edeval eputamisautol. Kõige selle keskel toimetas ringi väike ebakaines olekus pea-aegu paljas eesti keelt mittekõnelev seltskond. Astusin ligi ja seletasin oma probleemi ära, mis mind segas. Noogutati pead ja öeldi, et kõik saab korda.
Poole tunni pärast ei olnud veel midagi korda saanud. Käisin uuesti neile oma muret kurtmas, mul soovitati minna aanusesse. Pidasime oma seltskonnaga nõu ja saatsime naisesindaja läbirääkimisi pidama arvates, et kuna naisdiplomaadid on läbi aegade olnud edukad läbirääkijad, et ehk siis õnnestub mingit muutust saavutada. Meie uus diplomaatiline esindus saadeti samale aadressile nagu mindki. See ajas harja punaseks. Helistasime politseisse, sealt konstateeriti fakti, et nad ei saa meid kuidagi aidata. Kuna olukord paistis lootusetuks kiskuvat ja daami suhtes ebaviisakas käitumine oli piisavaks ärritajaks, siis otsustasin minna asja klaarima nii nagu seda tehti ammusel ajal ja heade tavade kohaselt, sest mängus oli ikkagi südamedaami väärikus, mida oli räigelt riivatud. Sõpradel, kes minuga saarel kaasas olid, hakkas rannas lärmavast seltskonnast kahju ja nad hoidsid mind veenvate palvetega tagasi. Otsustasin kogunenud pingete maandamiseks minna saare teise otsa, seal oli see muusikalaadne heli poole vaiksem. Mööda rannajoont tagasi jalutades nägin seda suurt jahti lahkumas. Reelingul seisis umbes viie aastane tüdruk kes viibutas mulle mõlema käega keskmist sõrme – laps on ikka kodu peegel. Pärast sain Salmistu sadama kaptenilt teada, et selles seltskonnas oli ühe suure kütusefirma presidendi poeg.
Lugu oli igati õpetlik, õnneks see Pedassaare väärtust minu jaoks ei langetanud.
Saar on jätkuvalt äärmiselt kena ja kui sinna minna nädala sees, siis võib seal ainult väga erandlikul juhul mõnda külastajat kohata.

Metsamaja, mis saarel asub, on super mõnus ja väga isikupärane,  saun samuti päris hea. Saunatamisega tuleb muidugi seda arvestada, et leiliruumi eriti üle kolme inimese ei mahu, kui rohkemakesi minna, siis tuleb väga tihedalt laval istuda. Samuti vältige leiliruumis valgusallikana küünalde kasutamist, sest nendest on vahel juhtunud tuleõnnetusi tulema.
Peale leili on väga mõnus minna ka jahedasse merre, aga arvestada tuleb, et sügava veeni on pikk tee jalutamist.
Majakese juures on ka väga kena õu koos lõkkekoha, pinkide ja lauaga. DC-sid on suisa kaks. Ka kiikuda saab ja köiega puu otsa ronimist proovida.
Saare rannajoone pikkus on küll ainult 5 km ringis, aga selle ringi tegemiseks varuge vähemalt kaks tundi, siis jõuate märgata ka ümbritsevat loodust. Saare seest leiate kindlasti neli suuremat rändrahnu ja ka rebaseurud. Kohalik rebane on üldiselt pärit korralikust perekonnast ja hästi kasvatatud, sest pole veel kordagi märganud, et ta laagrisse kellegi proviandi varusid näppama oleks tulnud. Kord mere ääres istudes ja kohvi juues ta lihtsalt jalutas minust mööda, nina maas, korra peatus ja viskas mulle sellise tülpinud pilgu á la „jälle turistid siin“ – ja jalutas siis vaikselt edasi.

On ka üks hoiatus, mida tahaksin kõigile veel edastada! See saar on Salmistule võrdlemisi lähedal, mandri ja saare vahel meres kulgeb liivakõrgendik. Igal aastal üritavad inimesed sealt saarele pääseda, mõnedel see õnnestub mõnedel mitte. See seiklus on nõudnud mitmeid inimelusid. Eriti ohtlik on saarelt mööda kõrgendikku tagasi tulla, siis enamus uppumisõnnetusi juhtuvadki.
Samuti ei tohiks tormise ilmaga suvalise paadiga üritada saarele minna, sest saare ja mandri vahel tekib ohtlik lainetus.
2009. aastal sattusime Salmistu sadamasse hetkel kui seal ei olnud ühtegi hingelist peale sadamakapteni poja Madise, kes pidi meid saarele viima ja oli end erandkorraks sinna kohale vedanud. Samal ajal viis üks vana kalapaat noortegruppi saarele. Poolel teel saare ja mandri vahel täitsid lained paadi. Üheteistkümnest inimesel paadis olid vestid ainult seitsmel. Tänu juhusele, et sattusime oma matkaseltskonnaga samal ajal sinna, sai külmast merest (+7…+8C°) päästetud need inimelud. Madis ja matkasell Tarmo said ka elupäästja medali selle eest.

Kuid lõpetuseks võiks öelda, et Pedassaar on kahtlemata Eesti üks kaunimaid väikesaari!